whatewwa!

Life is 10% of what happens to me and 90% of how I react!

… kirjutas Peter Guber ..

Maiuspala kampaania kütab täie rauaga edasi. Kalev kirjutab oma FB seinal, et tegu on “teisiku otsimisega” mis aga kusagil reeglites välja ei tule ja on ilmselgelt hiljem välja mõeldud “täpsustus”. inimesed pöörduvad aralt ja uurivad erinevaid skeeme, kuidas neid punkte ikka arvestatakse ja kuidas see žürii ja rahvahääletus jne.. vastused on ilukirjanduslikud ümberjutustused kampaania eesmärkidest ja parafraseeringud kampaania reeglitest ..

Samal ajal kirjutavad delfi naistekas ja teistes foorumites emad ja muud inimesed, kuidas “oo õudust, see on ju päris peletis “link siia” ja nii edasi.

paljud üleslaetud pildid aga ei vasta nõuetele, sest laps pole välimuselt absoluutselt sarnane kommiplixile või on sootuks poiss. ja need pildid on rahulikult seal kõik näha. ainuke, mis kohe maha korjati oli “tibu” pilt, millel kujutati tibu, kommipuru ja tekst: Armsad korraldajad, valige palun välja 10-50 tüdrukut ja lõpetage see konkurss ära, see on väljakannatamatu” ..

Best-Marketingi FB lehel võeti seda teemat hoogsalt kommenteerida ja Kalevi esindajad pusisid vastu, et otsivad teisikut. ja Hindavad nii internetihääletajad, kui ka žürii.

Mul isiklikult on selle kampaania ja Kalevi suhtumisega paar suurt probleemi:

… see on lastele alandav, kuna seab nad nö. turule, ilma, et neil oleks mingit kontrolli toimuva üle.

… see on vanematele alandav, sest sunnib neid oma maimukese hea nime päästmiseks tegema ebaeetilisi lükkeid, nagu näiteks hindama mitte last või pilti vaid seda, kui “ohtlik üks või teine on tema positsioonile edetabelis.

… Kui žürii otsib teisikut, ja hääletajad hääletavad oma võsukeste poolt ja kõigi teiste vastu, siis .. mis võimalus on, et hääletajate poolt väljavalitu on sarnasem otsitule, kui žürii poolt valitu? .. Sellisel juhul on ju puhtalt julm lasta inimestel 2 nädalat laduda kõigele, mis liigub, hinne “1”, kui reeglitest tulenevalt on võiduvõimalus sisuliselt olematu?

… Paljud lapsed on esitatud pildiallkirjas oma päris nimedega. Mõned pildid ei ole otseselt sündsad laia maailmaga jagamiseks (jah, vanemad panid, aga kui me eeldame, et kõik vanemad teavad täpselt kõiki ohte ja riske, siis see on küll pisut silmakirjalik) .. need pildid jäävad internetti väga pikaks ajaks. ilmselt ka selle ajani, kuni laps läheb kooli…. see kõik on aga väga selge ja ühene turvarisk, potensiaalne kiusamise või millegi palju hullema allikas ..

Algul siiralt arvasin, et tegu on lihtsalt läbimõtlemata kampaaniaga, milliseid näeme iga päev, see lihtsalt sattus olema õnnetul kombel pisut hellal teemal .. aga Kalevi reaktsioon või õigemini sisulise reaktsiooni puudumine, näitab, et kuigi nad võib-olla ei näinud seda jama ette, ei ole nad ka valmis midagi muutma.

Kõige selle pärast just… otsustasin pöörduda Lastekaitseliidu poole palvega võtta seisukoht antud küsimuses. Selgus, et minust on juba ette jõutud.

Ma ei suuda uskuda, et hirmust tunnistada oma vigu, jätkatakse sellise kampaaniaga ja loodetakse, et las koerad hauguvad, karavan liigub edasi.

.. ja “sobivaima” lapse keskmine hinne on vahepeal langenud 2,8 peale.

Herr Guberi mõttekäigu jätkuks aga ..

“If i do not react to what happens to me, then my life might aswell be on TV!”

sõbrad, hakkame oma vigu tunnistama, ah?

Hing on katki Eesti pärast.

On katki, sest kõik need viimaste päevade jamad on tulnud ainult ühest tillukesest veast - eesti inimese võimetusest tõsta õigel ajal (või üldse) käsi üles ja öelda “jah, mina keerasin selle asja siin perse! sorry! proovin nüüd ära parandada!”.

Teeme otsa lahti, proovime tunnistada endale ja teistele, et me tegime täna ühe vea (sina ju ka tegid!) teeme seda selliselt, nagu Kristjan Otsman õpetab - iga päev kasvõi natuke!

mine esikusse peegli ette, või vannituppa, või facebooki või twitterisse ja ütle või kirjuta valjul häälel: “keerasin täna ühe asja täiesti untsu, sest ei mõelnud oma tegevust piisavalt läbi #untsus”

homme võid juba spetsiifilisemaks minna. ülehomme võid juba vabandust paluda ja kes teab, äkki varsti oledki selles kohas, kus vigade tegemine on elu loomulik ja õppimisprotsessi lahutamatu osa. Kus sa ootad, otsid ja naudid vigu, sest need aitavad sul leida selle õige lahenduse. Ja äkki hakkad sa piisava respektiga suhtuma inimestesse, kes ka tunnistavad vigu, et üks päev võiks kommivabrik, alaliit, atleet, ajakirjanik ja isegi poliitik tunda ennast piisavalt turvaliselt, et öelda, “jah, Mina keerasin untsu! Teen nüüd kõik nii korda kui saab ja oleme sõbrad edasi.”

helesinine unistus.